Shiba Inu tõug

Shiba inu on üks kuuest Jaapani algupärasest koeratõust. Nendeks tõugudeks on suuruse kasvavas järjekorras shiba, shikoku, kishu, kai, hokkaido ja akita. 

Shiba on väikesekasvuline koer, turjakõrgusega isaskoertel umbes 40 cm ja emastel 37 cm. Ta on lihaseline ja hea luustikuga. Shibal on kolmnurksed ülespoole suunatud välisnurkadega tumepruunid silmad ning väikesed kolmnurksed ettepoole kaldus ja üles suunatud kõrvad. Saba on kõrge asetusega, jäme ning kokku keerdunud. Shibadel on kõva sirge kattekarv ning pehme ja tihe alusvill. Shibade värvus võib olla punane, piirdemärgistega must (black and tan), või seesam (seesam, mustjas seesam, punaseesam). Kõikide värvuste juurde kuulub kohustuslik urajiro - shibadele omane valkjas karv koonukülgedel ja põskedel, lõua all, kurgualusel, rinnal ja kõhul, saba alapoolel ning jäsemete sisekülgedel. On olemas ka valgeid shibasid (creme), kuid niisugust värvust loetakse tõsiseks veaks, kuna urajiro pole valget värvi kasukal eristatav (2). Shiba on iseloomult truu, meelekindel ja hästi terane. Koera oodatav eluiga jääb vahemiku 12-15 aastat (3).

Shiba inu tõu nimi sündis Jaapanis ametlikult 1920-ndatel (1), kuid nime tähenduse ja tekke osas on mitu erinevat teooriat (1, 2). Sõna shiba tähendab jaapani keeles võsa ja viitab puu- või põõsatüübile, mille lehed muutuvad sügisel punaseks. Arvatakse, et shibad võisid saada oma nime sellest, et koeri kasutati jahtimiseks põõsastikus ja et shiba enimlevinud värvuseks on punane. Teisalt aga tähendab vanas Nagano murrakus sõna shiba midagi väikest, mis võib viidata koera väiksusele. 

Ajakirja National Geographic artikilis 2004.a. avaldatud uuringuandmete põhjal (8) on shiba inu kõigist võrreldud 85 koeratõust geneetiliselt hundile kõige sarnasem ning oletatakse, et seega ka üks vanimaid koeratõuge üldse. Kindlasti peetakse teda vanimaks Jaapani koeratõuks (8). Arvatakse, et shibade eellased ilmusid koos sisserändajatega tänastele Jaapani aladele Jōmoni ajastul, umbes 7000 eKr (1, 4, 11). On leitud tõendeid, et vanad jaapanlased elasid shibalaadsete koertega koos juba alates 300 eKr. Selleaegsed iidsed joonistused kujutavad shibadele sarnaseid koeri saaki jälitamas (1). Algselt oli shibade loomulikuks elupaigaks Jaapani mägised mereäärsed alad, kus neid kasutati peamiselt jahikoertena. Kamakura Shogunate ajastul (1190 – 1603) kasutasid Jaapani samuraid shibasid hirvede, metssigade, karude ja ka mitmesuguste väikeste ulukite küttimisel (1, 11). Hilisemal ajal kasutati neid enamasti vaid väiksemate ulukite ja lindude jahil (1, 2). Shibad olid põõsastikus vilkad, kiired ja kindlameelsed jahikoerad. 

Meiji restoratsiooni ajal (1868-1912) imporditi Jaapanisse hulgaliselt inglise jahikoeri ning maal hakkas populaarse ajaveetmise vormina levima sportlik jaht (2, 3). Sageli ristati shibasid inglise jahitõugudega ning puhtaverelise põlvnemisega shiba muutus harulduseks. Ajavahemikus 1912-1926 tõug peaaegu hääbus ning isegi oma loomulikes levikupiirkondades esines selle tõu esindajaid äärmiselt vähe. 

1928.a. asusid jahimehed ja hulk pühendunud intellektuaale dr. Hiroyoshi  Saito eestvedamisel teadlikult võitlema kuue rahvusliku koeratõu säilitamise, kaitsmise ja aretamise eest, et edasi viia väheseid säilinud vereliine (2, 6). Jaapani erinevates osades viidi läbi põhjalikke uurimisi kodumaiste tõugude esindajate leidmiseks ja kataloogimiseks (6). 1932. aastaks kasvas sellest liikumisest ametlikult välja ühing Nihon Ken Hozonkai ehk NIPPO(6). Oma tegevuses saadi tuge ka Jaapani valitsuselt (4). NIPPO määratles ametlikud tõustandardid ning tegeleb siiani ka tõuraamatute pidamisega. Jaapani võimud olid 1930-ndatel meelsasti valmis tunnustama ja rahastama asju, mida nad uskusid olevat rahvusliku kultuurilise tähtsusega.  Niisugustele asjadele oli tavaks omistada loodus- või kultuurimälestise staatus  (6). Nii juhtus see õnneks ka shiba, shikoku, kishu, kai, hokkaido ja akita tõugudega. Esimesena koeratõugudest omistati loodusmälestise staatus 1931.a. akitadele. Shiba tõustandard avaldati aastal 1934 ning tõug kuulutati 1936.a. detsembris vastu võetud kultuuriväärtuste seadusega (Cultural Properties Act) loodusmälestiseks (living natural monument) (1, 2, 6, 11). 

Hoolimata shibade säilitamiseks ja  kaitsmiseks tehtud jõupingutustest suri tõug II maailmasõja ajal pommitamiste, toidupuuduse ja katkuepideemia tõttu peaaegu välja. Kõik järgnevad koerad on aretatud ainult kolmest selleks ajaks säilinud vereliinist, kusjuures algsete levikupiirkondade lõikes esines tõus märgatavaid erinevusi (1, 2, 3).

 

Mino shiba (Minowa shiba inu) pärineb endisest Mino provintsist, tänasest Gifu prefektuurist. Mino shibale on iseloomulikud väiksem kasv (36,5-39,5 cm), sügavpunane värvus, sügavpruunid kolmnurksed silmad, kolmnurksed püstised kõrvad ja urajiro puudumine. Erinevalt tänapäevasele shibale iseloomulikust rõngassabast oli Mino shibade saba sirbikujuline (2). Tänapäeval on Mino shibasid Jaapanis veel alles ning neil on olemas ka omaette register (5).

 

San in shiba pärineb Tottori ja Shimane prefektuuridest. San in shibal on geneetilised sidemed Korea jindo tõuga. Neil on Jaapani tõugudele ebatüüpiline näokuju ja karvkate (5). Nad olid enamikust tänapäevastest shibadest suuremat kasvu (turjakõrgus umbes 40-50 cm) (7) ja musta laigulise värvusega (mõnedel piltidel siiski ka punased), kuid ilma black and tan värvusele iseloomulike pruunide ja valgete varjunditeta (2).

 

Shinshu Shiba pärineb Nagano prefektuurist. Nad olid samuti väiksemat kasvu, värvuselt punased, tihke aluskarva, paksu pealiskarva ja ümaramate silmadega. Samuti oli shinshu shibadele iseloomulik tume koon, mis ei kadunud täiskasvanuikka jõudes. Tavapäraselt taandub niisugune „mask“ shibadel umbes 1-2 aastasena (7).

 

Jaapanis rakendati rahvuslike koeratõugude päästmiseks vastavad aretusprogrammid, kuid igat üksikut liini eraldi päästa siiski ei õnnestunud. Kolmest  mainitud liinist kokku aretati tõug, mida tänapäeval tunneme shiba inu nime all (1, 2).

 

NIPPO poolt algselt avaldatud tõustandardid olid oma kirjeldustes ühtaegu nii  poeetilised kui ka proosalised, kuid samas liiga lakoonilised. Peagi mõisteti, et näitusekohtunike jaoks ei ole see piisav ning koostati täiendav standard koerte hindamiseks (Judging Resolutions), mis sisaldab tõugude välimiku kohta väga detailset infot ja illustratsioone, ilma milleta oleks Jaapani tõugude hindamine ülimalt keeruline. 

 

Jaapanis kasutatakse shiba iseloomu kirjeldamiseks kolme sõna (1, 2, 6):

  • Kan-i kirjeldab Shiba enesekindlust, vaprust ja julgust, mida teisalt tasakaalustab rahulikkus ja vaimne kindlusega. Shiba võib seetõttu olla äge ja kartmatu, kuid mitte hoolimatu ja vägivaldne.

  • Ryosei on Kan-i vastand ja tähendab heasüdamlikkust, lojaalsust ja šarmi. Shibal peaks olema omaniku suhtes täielik usaldus ja kiindumus. Koera ja omaniku vahel on väga eriline partnerlus. Shiba valib vaid ühe peremehe kogu eluks.

  • Sobuku tähendab lihtsust koos avatud ja tagasihoidliku hingega. Shiba on elegantne koer, kellel pole vaja olla toretsev ega häälekas. Tema väline ilu koos peene iseloomuga võimaldab selle suurepärase koera olemusel särada.

 

Tänapäeval kuuluvad Nippo egiidi alla shiba, shikoku ja kishu tõud (6). Nippo korraldab erinevatel tasanditel näitusi. Aastas toimub 42 kohalikku ja 8 piirkondlikku näitust. Kord aastas toimub NIPPO Grand National näitus - kahepäevane üritus, kus hinnatakse sadu shibasid. Sel näitusel on koerte kvaliteet Euroopa näitustega võrreldes ülikõrge. Näitusel ei esitata koeri, kes veidigi erinevad tõusstandardis esitatud ideaalmõõtudest ja proportsioonidest, kuitahes ilus see koer ka ei oleks.

 

Jaapanis on kaks organisatsiooni, kes shibasid registreerivad. Neist suurem, vanem  ja mainekam on eelnevalt mainitud NIPPO. Jaapani Kennelklubi (JKC) seevastu on läänelikum ja on ka FCI liige. Raske on mõista, miks tänapäeval FCI riigid endiselt ei tunnista NIPPO registreeringuga koeri. NIPPO koera importimiseks tuleb koer esmalt uuesti registreerida Jaapani Kennelklubis (JKC), mis FCI liige (6). 

 

Shiba inu on üldiselt terve ja tugev tõug. Tõugu enim ohustavateks terviseprobleemideks on patella luksatsioon, puusaliigese düsplaasia, silmahaigused (kae, glaukoom, entropion, progresseeruv võrkkesta atroofia) ja kirbuallergia (12, 13).

 

Tänaseks on shibast kujunenud enimlevinud kohalik koeratõug Jaapanis. Ilmselt on see suuresti seotud ka Jaapani linnastunud ühiskonna, eluruumide puuduse ja koera väiksusega. Ameerikas ja ka kogu maailmas on shiba erinevatel aastatel erinevate allikate (9,10,11) põhjal uute koerte registreerimiste arvult umbes 44.-47. kohal. Tänapäeval on shibad valdavalt seltsikoerad, kuid nende jahiinstinkt on jätkuvalt säilinud. 

 

Kasutatud allikad:

  1. Tsu C., My First Shiba Inu blog,  https://myfirstshiba.com/shiba-inu-history/ (22.10.2019)

  2. Shiba Inu, Wikipedia, https://en.wikipedia.org/wiki/Shiba_Inu (22.10.2019)

  3. FCI–Standard nr. 257/16.06.1999/D, http://kennelliit.ee/wp-content/uploads/est_standardid/shiba_257.pdf(22.10.2019)

  4. EasyPetMD, http://www.easypetmd.com/doginfo/shiba-inu (22.10.2019)

  5. The 4 Shiba’s of Japan (2018), https://japanesedoghistory.wordpress.com/2018/02/03/the-4-shibas-of-japan/(22.10.2019)

  6. Nihonken Hozonkai - NIPPO, http://www.shiba-inu.nl/Shiba-Inu.Nl_Eng/nihon_ken_hozonkai_Eng.htm(22.10.2019)

  7. Caldwell, J., History and Tradition of the Japanese Shiba-Inu, http://juicybits.com/Shosha/_history.php(22.10.2019)

  8. The dog People, https://www.rover.com/blog/breed-spotlight-shiba-inu/ (22.10.2019)

  9. Most Popular Dog Breeds – Full Ranking List (2018), https://www.akc.org/expert-advice/news/most-popular-dog-breeds-full-ranking-list/ (22.10.2019)

  10. 50 Most Popular Dog Breeds in the World (2019), https://yourdogadvisor.com/most-popular-dog-breeds/(22.10.2019)

  11. Hoppendale G., Moore A., Shiba Inu. Shiba Inu Dog Complete Owners Manual. Shiba Inu book for care, costs, feeding, grooming, health and training.  IMB Publishing, 2015

  12. Clark, R.D., Medical, Genetic & Behavioral Risk Factors of Shiba Inus, Apple Books 2014. https://books.apple.com/ee/book/medical-genetic-behavioral-risk-factors-of-shiba-inus/id1028281602

  13. Holden, J., An Overview of Health Problems in the Shiba Inu. http://www.shibas.org/newstand/health.html